Euroopa Liidu (EL) standarditele vastavalt toodetud toiduaineid peetakse sageli kvaliteetsemaks tänu rangetele eeskirjadele, mis kehtivad kõikides tootmisahelates alates põllumajandustavast kuni toiduohutuse ja märgistamiseni.

Võime võrrelda Euroopa Liidu (EL) ja Ameerika Ühendriikide (USA) toiduohutus- ja kvaliteedistandardeid mitmes võtmeküsimuses, sealhulgas regulatsiooni, tervise- ja ohutusstandardeid, geneetiliselt muundatud organisme (GMOd), pestitsiidide kasutamist, toodete märgistamist jne. Alljärgnevalt leiab mõned konkreetsed faktid ja erinevused, mis iseloomustavad nendes kahes piirkonnas lähenemist toidu kvaliteedile ja ohutusele:

1. Pestitsiidide kasutamine

Euroopa Liit:

• Euroopa Liidus on kehtestatud väga ranged nõuded pestitsiidide kasutamisele. Pestitsiide uuritakse hoolikalt ja ainult nendele, mida peetakse ohutuks, antakse kasutamisluba. Toiduaineid testitakse igal aastal, et hinnata, kas pestitsiidide jäägid ei ületa lubatud piirnorme.
• 2018. aastal teatas Euroopa Komisjon, et 97% toiduainetest, mida kontrolliti pestitsiidide jääkide suhtes, vastas lubatud normidele (Euroopa Toiduohutusamet (EFSA), 2018).
• Euroopa Liit piirab rohkem kui 100 pestitsiidi kasutamist, mille kasutamine on kas keelatud või seda on rangelt piiratud. Mõned pestitsiidid, näiteks glyphosate, on keelatud paljudes Euroopa Liidu riikides.

USA:

• USA Toiduamet (FDA) ja Põllumajandusamet (USDA) kehtestab lubatud pestitsiidide piirmäärad, kuid need standardid on sageli leebemad kui Euroopa Liidus. Näiteks glyphosate on lubatud kasutada Ameerika Ühendriikides, kuigi mõnes osariigis on sellele kehtestatud teatud piirangud.
• USA-s ei ole pestitsiidide kasutamine nii rangelt piiratud kui EL-is, seega võib pestitsiidide jääke toidus olla rohkem.
• 2020. aastal tegi USA Keskkonnakaitseagentuur (EPA) avalduse, milles öeldakse, et on kongtrollitud pestitsiidide jääkide taset, kuid USA-l ei ole toiduainetes leiduvate pestitsiidijääkide osas samasugust tsentraliseeritud ja regulaarset järelevalvet kui EL-il.

2. Geneetiliselt muundatud organismid (GMO)

Euroopa Liit:

• Euroopa Liidus on GMO-de kasutamine rangelt reguleeritud. Alates 2001. aastast kehtivad eeskirjad, mis nõuavad, et kõik GMO-toiduained peavad olema etikettidele selgelt märgitud, kui nende koostises on rohkem kui 0,9% GMO koostisosi. See võimaldab tarbijatel valida, kas nad soovivad selliseid tooteid tarbida või mitte.
• Seni on EL heaks kiitnud ainult kolm GMO-toiduainet (nt toidus kasutatava Bt-maisi, soja ja rapsi).
• Mitmed ELi riigid (nt Austria, Ungari, Itaalia) on oma territooriumil täielikult keelanud GMO-de kasvatamise ja tarbimise.

USA:

• USA on üks suurimaid GMO kasutajaid maailmas. 90% USA-s kasvatatud sojaubadest, maisist ja puuvillast on geneetiliselt muundatud.
• Kuigi 2016. aastal kehtestati USA-s kohustuslik GMO märgistamine, oli see regulatsioon mõnevõrra leebem, lubades kasutada digimärgiseid või QR-koode, mis raskendab GMO-de koostise selget mõistmist.
• GMO-toiduainete lubamine on palju liberaalsem, sest USA toiduohutuse ja tervishoiu asutused (nt FDA, EPA) ei pea GMO-sid tervisele ohtlikuks, kui need vastavad kinnitatud ohutusstandarditele.

3. Toidu ohutus ja kvaliteet

Euroopa Liit:

• Euroopa Liidus kehtib üks rangemaid toiduohutussüsteeme maailmas. Kõik toiduained alates põllumajandusest kuni müügini peavad vastama rangetele kvaliteedi- ja ohutusstandarditele.
• HACCP (Hazard Analysis and Critical Control Points) süsteem kehtib kõikidele toiduainete tarneahelas osalejatele, tagamaks, et toidu tarbimine oleks ohutu.
• 2020. aastal teatas Euroopa Toiduohutusamet (EFSA), et EL-is põhineb toiduainete kvaliteedikontroll teadusuuringutel ja katseandmetel, tänu millele saab ennetada võimalikku ohtu inimeste tervisele.

USA:

• USA-l on oma toiduohutuse süsteem, kus võtmerolli mängivad FDA ja USDA. Need asutused rakendavad ka HACCP-süsteemi, kuid see võib olla vähem range ja tugineb sageli vabatahtlikele tööstusstandarditele.
• 2011. aastal võeti USA-s kasutusele Food Safety Modernization Act (FSMA), mis tugevdab toiduohutuse kontrolli, kuid mõned kriitikud väidavad, et see süsteem ei ole nii kõikehõlmav kui Euroopa Liidus, sest paljudes valdkondades on rohkem võimalusi iseregulatsiooniks.

4. Toidu etiketistamine ja märgistamine

Euroopa Liit:

• EL-is on väga üksikasjalikud toidu etiketistamise nõuded. Kõik toiduained peavad olema selgelt märgistatud ja sisaldama teavet koostisainete, toiteväärtuse, päritoluriigi ja kõlblikkusaja kohta.
• Samuti on rangelt reguleeritud mahetoodete märgistamine. Tooted, mis sisaldavad mahepõllumajanduslikke koostisosi rohkem kui 95%, peavad saama EU Organic mahemärgise.
• 2017. aasta hakati EL-s samuti kohaldama toidu energiasisalduse märgistamise nõuet, et tarbijad saaksid kergemini näha kalorisisaldust ja toiteväärtust.

USA:

• Toidu etiketistamine on USA-s samuti rangelt reguleeritud, kuid see on veidi vähem kõikehõlmav kui EL-is. Näiteks ei ole USA-l üht ühist „orgaanilise“ toidu märgistust ja selle asemel võidakse toiduainete puhul kasutada mitmesuguseid erasertifikaate.
• 2016. aastal viis USA sisse ulatuslikud muudatused, et oleks selgelt märgistatud geneetiliselt muundatud organismide (GMO) olemasolu, kuid see nõue hõlmab ainult mõningaid toiduaineid, mitte kõiki.

5. Keskkonnakaitse ja jätkusuutlikkuse poliitika

Euroopa Liit:

• Viimastel aastatel on Euroopa Liidus püütud aktiivselt vähendada süsinikdioksiidi heitkoguseid, edendades säästvat põllumajandust ja toiduainete tootmist. Näiteks 2020. aastal kuulutati välja „Rohelise kokkuleppe“ (Green Deal) algatus, mille eesmärk on vähendada 2030. aastaks pestitsiidide kasutamist 50% võrra ja suurendada mahetoodete tarbimist.

USA:

• USA keskkonnapoliitika põllumajanduse ja toiduainete tootmise osas ei ole nii hästi tsentraliseeritud ja koordineeritud kui EL-is. Samal ajal saavutab EL kõrgema keskkonnastandardi, ergutades säästvate põllumajanduse ja toiduainete töötlemise tavade rakendamist.

Järeldus

Euroopa Liidul on võrreldes Ameerika Ühendriikidega rangem ja põhjalikum toiduohutuse, kvaliteedi ja keskkonnapoliitika. See hõlmab rangemaid nõudeid pestitsiidide kasutamisele, GMO-dele ja toidu etiketistamisele. Samuti on USA-l ka oma toiduohutuse ja kvaliteedisüsteemid, kuid need on mõnikord leebemad või vähem reguleeritud. Range kontrolli tõttu peetakse EL-i toiduaineid sageli kvaliteetsemaks, samas kui USA tooted pakuvad sageli laiemat valikut just GMO-de ja väetiste vähem piirava kasutamise tõttu.